HINDAMISSÜSTEEMIST: MIKS EI PANE ME KLAVERIKOOLIS HINDEID?

Updated: Aug 2, 2018


Me ei kasuta klaverikoolis traditsioonilist hindamissüsteemi 1-5ni. Mitte sellepärast, et meil oleks kahju õpilastele hindeid panna. Vaid sellepärast, et me ei näe hindamist mitte motiveeriva, vaid hoopis demotiveeriva vahendina.


Mäletan selgesti, kui tulin lapsena koolist koju, hinneteleht käes. Olin küll eeskujulik õpilane, kuid vahest eksis minugi hinnetelehele mõni neli. Vanemate reaktsioon oli seepeale - “Aga mis see üks neli siin teeb?” Muidugi ei süüdista ma praegu selles oma vanemaid. Nende eesmärk oli panna mind pingutama veelgi rohkem, sest kunagi ei tohtinud ju endaga liiga rahul olla. Võibolla oleks siis järgmisel hinnetelehel juba mitu nelja olnud. Aga väikese tüdrukuna muutis see minu jaoks igasuguse hinde saamise äärmiselt stressirohkeks.


Lapsepõlves ei läinud ma iial klaveritundi ilma, et ma ei oleks harjutanud. Andsin endast alati parima, kuigi ma ei ole kindel, et minu klaveriõpetaja seda märkas. Ma olin väga emotsionaalne ja tundlik laps. Seetõttu ei tulnud mul kõik ettemängimised ideaalselt välja, kuigi kodus olin oma klaveripala mänginud vigadeta. Seega ei saanud õpetaja ka alati mulle meelepärast hinnet panna. Ning klaveriõpetaja pandud hinne tegi mind tihti kurvaks. Halva hinde kartuses läksin ma loo ettemängimisel hoopis krampi ning tegin vigu, mida ma muidu poleks teinud. Samas aga olin väga andekas tegevustes, mida muusikakoolis ei hinnatud. Ma kirjutasin ja noodistasin juba 9 aastaselt oma lugusid ja loomingulisusest mul puudust ei tulnud.



Iga õppeaasta lõpus saavad kõik lapsed kiituskirjad

Kõiki lapsi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga, seetõttu ei saa neid ka hinnata ühel skaalal. Mõnel lapsel jäävad lood väga kergesti meelde, mõni aga ei suuda kuidagi oma klaveripala pähe õppida. See õpilane, kel aga lugu meelde ei jää, on tavaliselt tugev noodist lugemisel. Sest tema ei saa loota oma mälule, vaid peab iga kord oma lugu uuesti noodist mängima. Mõni õpilane ei ole küll tugev noodist mängimisel, kuid suudab kuulmise järgi ükskõik millise loo järgi mängida. Ja on õpilasi, kes loovad juba noorest east ise muusikat. See nimekiri jätkub, sest meie kooli õpilased on tohutult andekad. Nad on loomingulised, erilised, armastavad muusikat ja mis kõige olulisem – nad ei karda meid kui õpetajaid.


Meie, õpetajad, oleme oma õpilaste partnerid sel põneval teekonnal. Me anname neile edasi õpetusi ning toetame nende arengut, lähenedes igale õpilase personaalselt. Me püüame anda edasi sedasama kirge, mida me ise klaverimängu vastu tunneme. Me tahame näha naeratust lapse näol, kui ta meie juurde tuleb ning kui ta meie juurest lahkub. Sest me armastame muusikat, armastame oma õpilasi ning teame, et muusika on üks parimaid teraapiaid.




Reet Lantson

LA Klaverikooli direktor

23. juuli 2018




122 views0 comments